Poiss ja tüdruk.
Toas.
Räägivad.
Mitmes öö juba.
Hommikuni välja.
Mitte päris järjest,
aga peaaegu.
Nad räägivad armastusest
ja jälgedest
ja õppetundidest.
(Ja natuke seksist ka.)
Neil mõlemal on elus väga põnev periood
ja nad on sõbrad.
Kuigi tunnevad teineteist alles väga vähe.
Üks hetk poiss vaatab toas ringi
ja mõistab,
et on segaduses
ja mitte ainult eksistentsiaalses plaanis.
Sest mida arvata küll sellest,
et temas on osa,
mis sooviks terveks ööks
tüdruku kaissu pugeda?
Või mida arvata sellest,
et nende mustrid
on nii sarnased?
Mida arvata sellest,
et temas on osa,
mis suudleks tüdrukut
nüüd
kohe
ja palju.
Ja mida sellest,
et temas on osa,
mis oleks valmis kõhklemata
tüdruku laste isa olema?
Ja mida,
oh mida
arvata küll sellest,
et nad mõlemad kasutavad
täiesti siiralt
teineteise kohta sõna:
sõber.
Nad ju just rääkisid
kui hea ja õige
on olla aus
ja kui vabastav
on tõde.
Miks ta sellest midagi ei räägi?
Oh neid kasse ja palavaid pudrusid.
Tore on olla,
loomulikult,
sest nad on ometigi väga head sõbrad,
aga väike elevandikutsikas
on siiski tuppa saabunud.
Mida, oh mida, küll arvata?
0 comments:
Post a Comment