Sitke väike pump

Iga armumine on erinev,
sest iga neiu on ise nägu.
Iga armumine on sarnane,
sest süda on alati sama.

Teed ristuvad,
süda näeb,
süda armub,
süda naerab.
Aeg möödub.
Teed lahknevad,
süda näeb,
süda murdub,
süda nutab.
Aeg möödub.
Süda paneb vaimu jälle valmis.
"Järgmine.
Järgmine on viimane kord armuda
ja esimene kord mitte murduda."

Ma ei ole vana,
üldsegi mitte,
kuid mu süda,
see on mitme elu jagu näinud.

Imetlen seda sitket väikest pumpa.
Iga kord,
kui Ta on armunud,
on Ta murdunud.
Iga kord.
Kuid Ta ei karda.
Ikka veel ei karda.
Ikka veel loodab.
"Järgmine.
Järgmine on viimane kord armuda
ja esimene kord mitte nutta."

Ma tean Ta keerdkäike,
pelgupaiku,
salasoppe
ja peidukohti
nii hästi,
tunnen Ta jänesehaake,
pettesamme,
siuglemisi
ja peitenõkse
nii põhjalikult,
et kogu armumise protsess,
kogu see hirmusmagusvalus teekond,
ma saan seda aegluubis jälgida.
Tegelikult mitte ei saa,
vaid pean.

Vaadake see,
et mul on võime kogu seda protsessi
kõigis oma peensustes ja detailides
aeglaselt lahti hargnemas näha,
ei tähenda,
et mul oleks võime kogu seda protsessi
kogu oma fataalsuses ja võimsuses
vähimalgi määral mõjutada.
Süda teeb, mis süda tahab.
See on nii õudne.
See on nii ilus.
Nagu upuks aegluubis
oma lemmik mustikamagustoitu.
Nagu kukuks aegluubis
imepehmesse sinisesse sulevoodisse.
Mitte midagi ei saa teha.
Ainult pealt vaadata.
Ja loota.
"See.
See on viimane kord..."