Stseen

Kui te Umberto käest täna küsiksite, kas see kõik oli seda väärt, siis Ta vaataks teile hetkeks altkulmu otsa (imestades, kuidas Te sellise küsimuse peale üldse tulite), siis põrnitseks hetkeks oma kingi ja vastaks teile muiates: “Kindlasti.” 

Nad kohtusid Sofia Maranoga esimest korda seitse aastat tagasi, kui Umberto oli juba endale filmimaailmas väikestviisi nime tegemas. Ta oli just ühe suure stuudio jutule kutsutud, nad olid tema stsenaariumist huvitatud. Ta tundis end üldiselt stuudiotes mugavalt, sest oli viimased paar aastat näitlejana sarjades ja aeg-ajalt filmideski mõningaid suuremaid rolle teinud ning täitsa meeldis stuudiotele (ja ei pea vist mainima, et järelikult ka vaatajatele). Osalt seepärast, et Ta tõesti oli hea näitleja, osalt aga seetõttu, et Ta ei osanud väga palju raha küsida. Enamikel näitlejatel oleks selleks ajaks juba agent olnud, selline, kes akvaariumit külastades kõik haid ära ehmatab, aga Umberto soovis alati kõik oma asjad ise ajada. Esialgu vaadati sellele küll veidi veidralt, aga nagu ma juba ütlesin, oli Umberto üpris andekas näitleja ja üllataval kombel ka suhteliselt suutlik projektijuht. Ja kui sellest ei piisanud, siis tihtipeale aitas Ta kerge häbelikkuse varju peitunud poisilik sarm Ta lõpuks ikka hädast välja.

Ja kuigi ma ütlesin, et Umberto tundis end üldiselt stuudiotes väga mugavalt, siis just selle pärast ma ütlesingi “ üldiselt”, et seekord oli Ta närvis. See oli Ta esimene võimalus stsenaristina tööd saada. Kirjutamine oli alati olnud Umberto tegelik huvi. Oma lõbuks kirjutas Ta ka lühijutte, aga filmistsenaariumid olid Ta tõeline kirg. Näitlemine oli pigem võimalus filmimaailmasse imbuda.

Nii ootaski meie tollal 34-aastane Umberto ühe suure mattklaasist ukse taga suhteliselt ebamugavas tugitoolis madala filmiajakirjadega kaetud laua ääres kutset stuudiobossiga rääkima minna.

Siinkohal tasub vist ka mainida, et stsenaarium ise rääkis ühest Itaalia detektiivist härra Angelo Bonist, kes satub pärast partneri enesetappu kogemata peale oma ülemuse vestlusele, mis viitab enesetapu võimalikule põhjusele ning hakkab asja uurima. Keeruliseks teeb asja üks detektiivi töökaaslastest, Gina Visconti, kellega tal tekib afäär, kuid kes tundub olevat kogu asjaga kuidagi seotud. 

Umberto teadis, et see oli hea stsenaarium, aga ainuüksi sellest on vähe. Esiteks peab stsenaarium ka stuudio kastreerimise üle elama ja teiseks mängivad väga suurt rolli filmis näitlejad (andestage kalambuur) ning ka selles osas võib stuudioga eriarvamusi tekkida. 

Umberto käis parajasti oma peas läbi vestluses tekkida võivaid küsimusi ja variante, kuidas neile vastata ning seda, mis küsimusi Ta vastused omakorda tekitada võiksid (jah, Ta mõtles tihti üle), kui ilmus Sofia. Umberto oli Sofiat varem paaris sarjas ja ajakirjas näinud, kuid see oli esimene kord, kui nende teed päriselt ristusid. Sofia väljus just Umbertost vasakul asuvast uksest, mis kuulus ühele stuudio rollijaotusega tegelevale prouale ning oli ilmselgelt ülimalt õnnelik. Tal oli seljas kooreliköörikarva beež kleit ning ta kandis madala kontsaga kingi. Õlgadest veidi pikemad juuksed olid armas-lohakalt kuklasse sätitud ning kogu välimus jättis kontrollitult kaootilise ja igati vastupandamatu mulje. Nagu üks ütlemata sõbralik noor leopard, kes kannab teemantidega ääristatud kaelarihma, sest talle lihtsalt meeldib nii. Ta kõndis, peaaegu keksis väikese tüdruku kombel Umberto suunas ja möödaminnes kummardus ning embas Teda ainult nii, nagu üks muretult kirglik naisolend seda teha oskab. “Ma sain selle rolli!” ütles ta ja sama kiiresti nagu ta oli ilmunud, Sofia ka kadus. Kõik see kestis umbes kaks sekundit, kuid see oli enam kui piisav veenmaks Umbertot, et Ta oli just näinud tõestust sellest, et haldjad on täiesti elus ja terved ning elavad õnnelikult inimeste keskel ja keksivad aeg-ajalt mööda stuudiod ning saavad ühtlasi ka filmirolle, nagu tuleb välja. Umberto jäi talle järele vaatama ning oli täiesti veendunud, et teist sellist naist Ta oma elu jooksul enam ei kohta.

See roll, nagu Umberto õhtul interneti vahendusel teada sai, oleks tõesti igat alustavat naisnäitlejannat enam kui rõõmustanud. Tegemist oli suure ajaloolise kostüümidraamaga, mis leidis aset Veneetsias ning mille eelarve ning meespeaosaline Toni Raghetti olid mõlemad võrdväärselt muljetavaldavad. Tõeline karjäärilooja.

Stuudio otsustas Umberto stsenaariumist filmi mitte teha. Umberto oli esialgu veidi muserdunud, küll aga suutis Ta paari kuu pärast ühele telestuudiole müüa maha oma sarja, mis meile selle loo puhul palju enam huvi pakub.

Umberto võttis oma detektiiv Boni loo ja tegi sellest kolmeosalise telesarja pilootosa. Sarja esimese osa lõpus selgub, et Boni boss ning partner (ja pool tema üksust) tegeles inimkaubandusega ja ta partner tappis enda süümepiinade tõttu. Pärast oma bossi ja üksuse vangistamist saab detektiiv ise kapteniks ning võtab kohaliku inimkaubandusjõugu hävitamise oma südameasjaks. Üheskoos oma salajase armastatu Gina Viscontiga eelmisest osast (kes oli enesetapuga seotud vaid nii palju, et oli peategelase partneri ühepoolse armastuse adressaat) otsustavad nad koos inimkaubandusele otsa peale teha. See oli kõik väga tore (süžee areng, mitte see inimkaubanduse osa, see on hirmus), aga mis Umberto jaoks olulisemgi, Tal õnnestus välja võidelda täpselt need peaosalised, kelleta Ta polnuks nõustunud seda sarja tegema.

Jätame hetkel ülejäänud näitlejate ja võttekohtade leidmise, esimeste osade filmimise ning kõik muu säärase vahele ja läheme otse sarja viimase osa filmimise juurde. Või kui täpsemad olla, siis sarja viimase stseeni filmimise juurde.

Oli parajalt palava suvepäeva õhtupoolik Rooma lähistel Ostias. Võtted olid seni toimunud Roomas, kus asus stsenaariumi järgi peategelase politseijaoskond. Ostias oli Angelo Boni tulevase armastatu Gina maaliline maakodu, kus too oli parajasti puhkusel, kui Bon otsustas teda külastada, et lõpuks kuulda tema rolli kohta Boni partneri enesetapus. Nad olid alustanud stseenist, kus Bon saabub Visconti rustikaalsesse maamajja ja nad lähevad elutuppa, kus Bon Viscontit küsitleb. Eelmisel päeval olid nad detektiivi saabumise ära filminud ja täna tuli filmida sarja pöördeline lõpp: Angelo ja Gina vestlus. Pöördeline oli see nii seepärast, et Angelo saab lõpuks teada kogu tõe oma partneri seotusest inimkaubandusega ja Gina rollist kogu selles loos, aga eelkõige seetõttu, et stseeni lõpus leiab aset kirglik ja suhteliselt ootamatu suudlus.

Umberto ootas pingsalt elutoa diivanil. Annan teile väikse aimu sellest, mis tema peas parajasti toimus. 

“Huh, siiani on kõik täiesti suurepäraselt läinud. Ma ei uskunud ealeski, et see kõik nii kiiresti käib. Ja et nad mu nõudmistega lõpuks nõus olid…. Hämmastav. Kas ma ikka annan endale aru, et minu stsenaariumist on saamas sari?! Kohe päris sari, mida reaalsed inimesed saavad telekast vaadata! See ei ole mulle vist ikka veel kohale jõudnud. Ja mis kõige imelisem: Sofia oli nõus naispeaosa mängima….”

Just te kuulsite õigesti, Sofia Marano oli nõus Umberto sarjas naispeaosa mängima. Mis tegelikult ei olnudki nii väga üllatav, arvestades, et Umberto oligi kogu selle sarja just Sofiat silmas pidades kirjutanud. Täpselt selline noor, rõõmsameelne, kirglik, ekstsentriline ja naiselik naine, keda talle kõige enam kehastada meeldib, sobivalt eluline ja tõsine, ent kohati (ja väga õigetes kohtades) romantiline stsenaarium, ilusad võttepaigad tema sünnikodu lähistel ja lõppeks veel inimkaubanduse temaatika, sest Sofia oli üks inimkaubanduse vastu võitleva organisatsiooni “Liblikas” eestkõnelejatest. Ta ei oleks eales suutnud keelduda.

Nad olid terve päeva filminud ja nüüd oli aeg suudlusstseeniks. Umberto teadis oma näitlejakogemuse põhjal väga hästi, et filmisuudlused on ühed ääretult huvitavad asjad, mida filmida. Kui muidu säilib oma rollist mingisugune distants, siis suudlusega kipuvad piirid hägustuma. Vaadake, kehad ei tunne valesid. Oma mõistusele on võimalik selgeks teha, et nüüd on vaja öelda midagi, mis ei vasta päriselt reaalsusele, aga keha sellist vahet ei tee. Suudlus on igal juhul päriselt.

Sofia naases kõrvaltoast, kus tal oli olnud järjekordne telefonikõne oma kavaleriga, tolle sama Toniga sellest Veneetsia kostüümidraamast. Tonile väga ei meeldinud fakt, et Sofia teist meest suudles, aga olles ise näitleja, mõistis ta siiski olukorda. Ühtlasi olid nad varem Umbertoga koostööd teinud ja tuleb välja, et Tonile meeldis Umberto stsenaarium ning Tal oli hea meel, et Sofia Umberto produtseeritavas sarjas osaleda saab. Ja ilmselgelt ei olnud tal aimugi, kui väga Umberto armunud oli.

Umberto ise ei olnud seda tüüpi, kes hakkaks oma armastatu kaaslast armukadedusest vihkama, sest ega mees Umberto ühepoolsetes tunnetes lõppkokkuvõttes ju süüdi ei olnud ning eks see oli tegelikult märk sellest, et tal oli väga hea maitse. Ja pealegi ei suutnud Ta tõeliselt andekaid näitlejaid kunagi vihata.

Sofia istus samuti diivanile maha. “Nonii, oled valmis? Kõik on korras?” päris Umberto. “Jah, muidugi!” vastas Sofia ja naeratas. Oh neid rõõmust ja elukirest pakatavaid silmi! Aeg-ajalt sünnib mõni inimene, kes lihtsalt on loomulik. Ta ei tekita draamasid ega aja asju kunagi keeruliseks, ta lihtsalt on ja naudib ning teda on nauding vaadata. Ja Sofia oli täpselt selline naine.

“On olnud minu siiras rõõm Sinuga töötada ja aega veeta, Sofia,” ütles Umberto, vaatas hetkeks Sofiale otsa ja pööras siis oma pilgu diivani taga asuvast aknast välja, kus pimedus oli seedermännid tumedaks värvinud. Ta oli millegi pärast alati pikki pilguvahetusi peljanud, isegi (või õigem oleks vist öelda, et just eriti) niivõrd kaunite silmadega, nagu Sofial. 

“Oh, Umberto, samad sõnad. Me oleme nende võtete ajal Sinuga nii headeks sõpradeks saanud….” Umberto huuled tõmbusid kriipsuks ja Ta sulges korraks oma silmad. Ta ei kartnud, et Sofia sellest midagi järeldaks, ta oli liialt positiivne ja kirglikult oma näitlemisele keskendunud, et suhteliselt vaoshoitud Umberto väikestest žestidest midagi välja lugeda.

“Ma loodan, et mul saab olema au ja rõõm Sinuga veel kohtuda,” ütles Umberto pärast lühikest pausi ja mõtles, kas Ta teise sarnase kuu üle elaks. Tema armastatud naine, iga päev Tema lähedal ja iga öö kellegi teise embuses… 

“Mina ka! Muidugi kohtume. See sari on juba nii suurepärane, et seda tahetakse kindlasti edasi teha,” vastas Sofia ja oli näha, et talle olid tõesti nii stsenaarium kui võtted meeldinud ning ta siiralt soovis selle jätkumist. Sama siiras oli tema soov ka Umbertoga edaspidi kohtuda. Võibolla see tegigi kõige rohkem haiget.

“Nonii, hakkame pihta, rahvas, meil on üks stseen veel ja siis on kõik!” hüüdis režissöör. Kaamerad ja valgustus olid paigas, meeleolu õige ja polnudki muud jäänud, kui hüüda: “3, 2, 1, võte!”

Ahjaa, ma vist unustasin ennist mainida, et Umbertol õnnestus end meespeaossa saada. Selleks läks tarvis parajal määral käteväänamist ja Umberto pidi kogu oma sarmi, ande ja kavaluse mängu panema, kuid siin Ta nüüd on, diivanil koos oma armastatuga, kes vaatab Talle sügavalt ja tähendusrikkalt silma ning keda Ta kavatseb kohe suudelda.

“3!” 

Kogu Umberto eeltöö kulmineerus nüüd.

“2!” 

Pikad lahingud stuudiobossidega, et just Sofia naispeaossa saada, kogu sarja filmimise vältel talle nii lähedal olemine.

“1!”

Kõik need korrad, kus Sofia elukaaslane talle järgi tuli ning nad käsikäes võtteplatsi ääres ringi kõndisid ja aeg-ajalt kuhugi kadusid. See oli nüüd olematu, sest oli ainult see stseen. 

“Võte!”

Kõik pilgud pöördusid Umbertole ja Sofiale diivanil. Umberto süda polnud kunagi nii kõvasti tahtnud Ta rinnust välja hüpata. Poisilik muie tahtis end vägisi Ta näole suruda, aga Ta suutis selle kuidagi alla suruda, mille peale tõusis Ta pulss veel paari löögi võrra minutis (kui mitte sekundis). Ta nautis õhus olnud värelust hetkeks veel ning pani siis käe Sofia põsele ja paitas seda. Ta põsk oli pinnalt veidi külm, kuid selle all huugas kirglik ja raevukas soojus ning ta pea liikus Umberto käele vastu, nagu kaslastel kombeks. Seejärel Sofia viskus Umbertole kaela ja järgnes ilusaim suudlus, mida eales filmiribal nähtud ning mis jäi Umbertot Tema elu lõpuni kummitama. Sofia portselanist haldjakäed tugevalt Tema kaela ümber ja metsiku jasmiini lõhnalised juuksed kergelt Ta põski ning kaela paitamas. Need kirsimagusad, kergelt kleepuvad huuled ja hingeldav, värelev rind ning kuidas Sofia ohkas, peaaegu nurrus….

Jah, see oli kindlasti seda väärt.