Suve äärel jalgu kõlgutades

Istun siin suve äärel

ja kõlgutan oma jalgu.

Vaikselt asetan varba sügisele.

Külmem on

ja natuke vaiksem ning rahulikum.

Seiklused asenduvad tasapisi rütmiga.

Ikka on kahju,

nagu iga aasta,

aga omamoodi hea ka.

Põnev on näha,

kuidas suvekuud mind muutnud on.

Mõnest asjast ei saanudki enne aru,

kui nüüd,

mil august andis septembrile järje üle.

Elurattake aga veereb ikka samas taktis edasi.

Ikka on muutus ainuke asi,

millele saab kindel olla.

Ja ikka tuleb tõdeda,

et elu saab mõista tagurpidi,

kuid tuleb elada edaspidi.

Nii ma siis uuele perioodile vastu astungi,

natuke targemana,

natuke rõõmsamana

ja huvitaval kombel veidi rahutumana,

kuid mis kõige olulisem,

jälle natuke rohkem iseendana.