Pärlid

Pidu on lõpuks vaikselt raugemas,

ööst on juba lugematumat korda saanud keskpäev.

Päike lõõskab

ja vesi on soe.

Kauguses on kuulda torupilli.

Olen hetkeks omaette,

aga kindlasti mitte üksi.

Kaasrändajad on siinsamas.

Laulmas.

Tantsimas.

Musitseerimas.

Kuulamas.

Elupuu parimad vilju pakkumas ja nautimas.

Terve see linn 

see maa

see maailm

on meie kodu

ja elu meie kunstiteos.

Juba mõnda aega oleme

koos pununud seda kangast,

mis meid nüüd igaveseks ühendab.

Meie elulõngad on pöördumatult põimunud

ja moodustanud imeilusa mustri.

Mälestused ei aegu ega kustu

ja neid ei saa ära kaotada.

See on väga hea,

sest kes ei tahaks 

oma elumustrisse 

sääraseid pärleid pikkida.

Jääb üle veel ainult tänulik olla

ja ilusa elu valem ongi valmis.